Perekonnaseaduse kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama kuni tema 18 aastaseks saamiseni või põhikooli, gümnaasiumi või kutseõppeasutuse lõpetamiseni kuid mitte kauem kui lapse 21 aastaseks saamiseni.

 

Juhul kui lahus elavad vanemad ei lepi vabatahtlikult kokku elatise suuruses ja selle maksmise korras ning ei anna lapsele elatist, siis on lapsel õigus pöörduda hagiga elatist mitte andva vanema vastu kohtusse ja kohtumenetluses määratakse kindlaks antava elatise suurus ja viis. Kohtumenetluses saab elatise suuruse kindlaks määrata kahel viisil – kas pooled sõlmivad kompromisskokkuleppe mille kohus kinnitab määrusega või teeb kohus otsuse.

 

Mida teha olukorras kus elatis on kohtuotsuse või poolte kokkuleppega aastaid tagasi kindlaks määratud aga kindlaks määratud suuruses elatisest ei piisa äraelamiseks?

 

Kohtu poolt kindlaks määratud elatise suurust saab muuta aga silmas peab pidama seda, et põhjus elatise suuruse muutmiseks peab olema mõjuv. Mõjuvaks põhjuseks on oluliselt muutunud asjaolud mida pooled ei saanud ette näha siis kui elatis kindlaks määrati.

 

Olulisteks asjaoludeks mis annavad aluse kindlaks määratud elatise suuruse muutumiseks on näiteks lapse suurenenud vajadused. On selleks näiteks ootamatult tekkinud igakuised ravimikulud või hariduse omandamisega seotud kulud aga oluline on asja juures see, et seda asjaolu ei saanud pooled elatise juures varasemalt ette näha ja sellega arvestada.

 

Lisaks ootamatult tekkivatele igakuistele kuludele on elatise suuruse muutmise aluseks ka tavapärane elukalliduse muutumine. Loomulikult ei ole mõistlik pöörduda kohtusse ja nõuda elatise suuruse muutmist paari euro võrra aga kui aastaid tagasi välja mõistetud elatis on ajale jalgu jäänud ja selle eest ei ole võimalik enam last ülal pidada, siis ka see on asjaolu, mis õigustab elatise suuruse muutmise nõuet.

 

Seadus ei anna üheselt loetelu asjaoludest, mis õigustaksid elatise suurendamise nõuet, iga juhtumit peab eraldi vaatlema kuid selge on see, et elatise suuruse muutmine on võimalik ja õigustatud kui selleks esinevad teatud alused.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

headers check . navicure login

Uue õppeaasta algusega on taaskord esile kerkinud probleemid seoses õppepuhkusega. Üha enam tekitab tööandjatele peavalu vastavate regulatsioonide üldisus ja ebatäpsus. Mida siis täpsemalt kujutab endast „õppepuhkus” ja mida see endaga tööandjale kaasa toob – sellest kohe ülevaate annamegi.

Tulenevalt täiskasvanute koolituse seadusest, antakse koolituses osalemiseks õppepuhkust töötajale ja avalikule teenistujale (töötajaks loetakse töölepingu alusel töötavat füüsilist isikut; avalikuks teenistujaks riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ametnikku). Siiski praktikas ei tekita probleeme mitte niivõrd õppepuhkusele õigustatud isikute ringi kindlaksmääramine vaid just küsimus, mida mõista koolituse all. Sageli tööandjad ei tea, millised koolitused seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ja et iga koolitus ei pruugigi olla koolitus seaduse mõttes.

Seadusest tulenevalt jagatakse koolitused nende eesmärkidest lähtuvalt kolmeks – tasemekoolitused, tööalased koolitused ja vabahariduslikud koolitused.

Tasemekoolituse all peetakse silmas eelkõige põhi-, kesk-, kutse- või kõrghariduse omandamist. Siinkohal peetakse hariduse all silmas eelkõige sellistes haridusasutustes omandatud haridust, mis lähtuvad õppetöös riiklikult tunnustatud õppekavadest.

Tööalane koolitus võimaldab kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses.

Kolmanda koolitusliigina näeb seadus ette veel vabaharidusliku koolituse, mis võimaldab isiksuse, loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist (näiteks maalimiskursus, kulinaariakursus jne). Käesolev õpe toimub kursuste, õpiringi või muus õppijatele sobivas vormis.

Arvestades asjaolu, et koolituse mõiste on suhteliselt avar, ei tohiks siiski jätta tähelepanuta, et vastaval jaotusel on oma kindel eesmärk. Nimelt, kui tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest (õppepuhkust ise on võimalik võtta 30 päeva kalendriaastas eri liiki koolituste kohta kokku), siis vabaharidusliku koolituse korral tasu maksmise kohustust tööandjal ei ole.

Lisaks antakse tasemekoolituse lõpetamiseks (lõputöö kaitsmiseks, lõpueksami sooritamiseks) täiendavalt õppepuhkust 15 kalendripäeva, mille eest peab tööandja maksma töötasu alammäära. Samas, kui õppepuhkust on võimalik võtta õppekavas ettenähtud tundides osalemiseks, siis täiendavat õppepuhkust on võimalik kasutada eksamiteks valmistumiseks.

Töötasu ja täiendava õppepuhkuse saamise õigus on erandlikult ka töötajatel ja avalikel teenistujatel, kes osalevad tasemekoolituse statsionaarses õppevormis ja täiskoormusega õppes.

Sarnaselt põhipuhkusele nii tuleb ka õppimispuhkusest tööandjat teavitada vähemalt 14 kalendripäeva ette ja seda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lisaks kirjalikule avaldusele on tööandjal õigus saada ka koolitusasutuse teatis, millega töötaja tõendab, et on koolitusele registreeritud. Õppepuhkuse kasutamine on töötaja enda otsustada. Seega on töötajal võimalik võtta õppepuhkust vajadusel tööpäevades, näiteks esmaspäevast neljapäevani.

Üldiselt ei näe seadus tööandjale ette palju võimalusi õppepuhkuse andmisest keeldumiseks. Siiski võib sellest keelduda olukorras, kus üle 10 protsendi töötajatest või teenistujatest on samaaegselt õppepuhkusel, kuid ka siis on õppepuhkust võimalik ainult edasi lükata.

Kokkuvõtteks tasuks rõhutada, et seadusandja ei ole eeltooduga üritanud töötajat või tööandjat kiusata vaid õppepuhkuse võimaluse tagamisel on seadusandja eesmärgiks olnud elukestva õppe toetamine ja selle läbi tööjõu liikumise võimaldamine tagades seejuures poolte õigustatud huvid. Ühelt poolt võib seadusandja käitumine tööandjale tunduda negatiivne, kuid pikemas perspektiivis peaks see aitama tagada kvalifitseerituma tööjõu.

Kaupo Kask

jurist

Tihtilugu on kliendid minu käest küsinud kas nad peaksid mulle näitama lepingu mida nad notari juures sõlmima hakkavad projekti või mitte, sest notar on ju ka jurist ning peaks kaitsma nende õigusi.

 

Vastus sellele küsimusele on, et sõltuvalt tehingu iseloomust on täiendav konsulteerimine advokaadiga sõlmitava tehingu üle väga mõistlik tegevus.

 

Võtame näiteks sellise tehingu nagu maja (kinnisasja) ostmine, mille peab vastavalt seadusele notar tõestama. Kuigi riik on delegeerinud notaritele õigussuhte turvalisuse tagamise ja vaidluste ennetamise funktsiooni, siis kas notarile tehingu lähteandmete edastaja teadmatuse või pahatahtlikkuse tõttu tuleb ette, et notari poolt tõestatud tehing ei kajasta kõiki poolte vahel suuliselt läbi räägitud kokkuleppeid, sest notar ei osale üldjuhul lepingueelsete läbirääkimiste juures ja ei tea kõiki asjaolusid milles pooled kokku leppinud on.

 

Näiteks ostab inimene poolelioleva maja ning müüja lubab selle lõpuni valmis ehitada, kasutada maja ehitusel mingeid spetsiifilise viimistlusmaterjale või seadmeid jne. Tihti juhtub aga sedasi, et notaris sõlmitakse formaalne kinnisasja müügileping mis sisaldab küll omaniku vahetuseks vajalikke andmeid ja kokkuleppeid aga ei sisalda müüja poolt ostjale suulises vormis antud täiendavaid lubadusi. Notaris on ostja ähmi täis, ei saa keerulistest terminitest aru ning kirjutab kiiruga lepingule alla ning alles hiljem võib selguda, et müüja ei soovi oma eelnevaid lubadusi täita põhjendusel, et: „mis pole paberil, seda pole olemas.“

 

Ülalkirjeldatud olukorda saab väga lihtsalt vältida kui näidata lepinguprojekti enne selle allkirjastamist advokaadile. Advokaat tutvub lepingu sisuga, kontrollib, et see sisaldaks kõiki seaduses nõutud tingimusi ning küsib ostja või müüja käest ka täiendavat infot poolte kokkulepete kohta. Vestluses kliendiga selgub tavaliselt lisaasjaolusid mis on vajalikud kliendi huvide kaitseks lisada notari poolt tõestatavasse lepingusse. Selline tegevus tagab selle, et leping sisaldab kõiki poolte vahel sõlmitud kokkuleppeid ja aitab välistada tulevasi vaidlusi. Vaidluse hilisem lahendamine on vähemalt kümme korda kallim kui advokaadil lepinguprojekti analüüsimine enne selle sõlmimist notari juures.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Ettevõtjad on tihti olukorras kus neil on olemas mõni äriühing (üldjuhul osaühing) mille tegevus on lõppenud või pole seda üldse alustatud ning tegemist on tühjalt seisva „kehaga“. Sellises olukorras peab ettevõtja otsustama kas likvideerida see ühing, kui ei ole näha, et seda kasutama hakatakse, või lasta äriregistril see registrist kustutada selliselt, et ei esitata majandusaasta aruandeid.

 

Üldjuhul kustutab registripidaja äriühingu registrist peale seda kui äriühing ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud majandusaasta aruannet või põhjendanud mõjuvata asjaolu mille tõttu seda õigel ajal esitada ei saa.

 

Majandusaasta aruande esitamine on äriühingu kohustus, mis tuleneb äriseadustikust (osaühingute puhul ÄS § 179). Nimetatud kohustuse rikkumise eest on äriühingule ja selle juhatuse liikmetele ette nähtud trahv (ÄS § 71).

 

Seega on ühest küljest valik lihtne – kui ma äriühingut enam ei vaja, siis ma sellega rohkem ei tegele ja küll register ta ära kustutab ning ongi probleem lahendatud.

 

Samas tuleb tähelepanu pöörata ka sellistele asjadele nagu võlausaldajad ning registrisse kantud vara.

 

Juhul kui äriühingul on võlausaldajad, siis ei saa omanik jätta äriühingu tähelepanuta ja loota sellele, et äriregister ta registrist kustutab. Taoline tegevusetus võib kaasa tuua vastutuse pankrotikuriteo eest või juhatuse liikmete isikliku vastutuse äriühingu kohustuste eest. Samuti ei saa registritesse kantud vara, eelkõige liiklusvahendid ja kinnisasjad, sellest äriühingust välja viia kui see on äriregistri poolt registrist kustutatud. Seega soovitan võlausaldajate või vara olemasolul läbi viia seadusjärgne likvideerimismenetlus.

 

Kuigi seadus ei sätesta otseselt äriühingule, milles tegevust ei toimu, likvideerimiskohustust, siis mina soovitan tegevusetuse asemel likvideerimismenetlust. Esiteks eksisteerib risk, et registripidaja trahvib ettevõtjat ja selle juhtorganite liikmeid aruannete esitamata jätmise eest ning teiseks võib ettevõtja enda usaldusväärsus kolmandate isikute ees kannatada. Võib juhtuda, et tulevase koostööpartneri tausta uurides selgub, et mõni temaga seotud äriühing on registrist kustutatud selle tõttu, et aruandeid ei esitatud õigeaegselt ning see asjaolu võib saada takistuseks selle isikuga edasiste tehingute sõlmimisel.

 

Kolmandaks ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et isik peab käituma heas usus ja mõistlikult. Üldine põhimõte näeb ette, et kui äriühingut enam ei vajata, siis see likvideeritakse läbi likvideerimismenetluse, mis kaitseb kõikide osapoolte huve. Likvideerimata jätmine ja selle kohustuse lükkamine registripidaja kaela ning mis kõige hullem, võlausaldajate huvide kahjustamine läbi enda tegevusetuse, ei ole käitumine hea usu põhimõtet järgides ninga taoline tegevus on taunitav.

 

Kokkuvõttes soovitan läbi viia likvideerimismenetluse. Selle kulud ei ole suuremad kui võimalik trahv ja ettevõtja maine kahjustamine, mille väärtust rahas on raske mõõta.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Pärandvara koosneb nii pärandaja õigustest kui ka kohustustest. Kui pärandvarast ei piisa kõigi nõuete rahuldamiseks, siis vastutab pärija pärandaja kohustuste eest piiramatult s.h lisaks saadavale pärandvarale ka oma muu varaga.

Kuid pärijal on pärimisseaduse kohaselt kaks võimalust oma vastutust piirata, et ta ei peaks tasuma pärandaja võlgasid oma vara arvelt. Esimene võimalus on loobuda pärandist. Pärandist loobumiseks tuleb kolme kuu jooksul pärimisõigusest teadasaamisest arvates esitada notarile loobumisavaldus. Kui pärija on loobunud pärandist, siis tema asemele tulevad järjekorras teised pärijad. Kui pärandajal puuduvad sugulased või need on pärandist loobunud, siis on viimases järjekorras pärijateks riik ja kohalik omavalitsusüksus. Riik ja kohalik omavalitsusüksus ei saa pärandist loobuda. Viimasel ajal on kohaliku omavalitsuse pärimisteema muutunud aktuaalseks ja  ajakirjanduses on sellest korduvalt kirjutatud. Kohalike omavalitsuste probleemiks on võlgades pärandajad kelle võlgu peaks teoreetiliselt pärandaja viimase elukoha järgne linn või vald tasuma hakkama (loe siit: http://www.sakala.ajaleht.ee/1237304/vald-uritab-vabaneda-surnud-mehe-volgadest/).

Teine võimalus pärandaja võlgade tasumise kohustuse vältimiseks on pärandist loobumise kõrval õigus nõuda pärandi inventuuri teostamist.

Kui pärijale ei ole teada, kumba, kasvara või võlgu on rohkem,siis on otstarbekas  pärand vastu võtta, sest ainult pärandi vastu võtnud pärija saab nõuda pärandi inventuuri teostamist. Pärandvara inventuuri viib läbi kohtutäitur kes koostab nimekirja pärandaja varast ja kohustustest. Pärandvara nimekirja koostamise (inventuuri) tulemusel saavad pärijad selge ülevaate pärandvara koosseisust. Kui inventuuri  tulemusena selgub, et pärandaja võlad ületavad pärandvara väärtuse, siis on mõistlik esitada avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotimenetlus piirab pärija vastutust selliselt, et isik jääb pärijaks kuid pärandaja kohustused kaetakse tema pärandvara arvelt ning kui kohustused ületavad pärandi väärtust, siis pärija oma muu varaga nende kohustuste eest ei vastuta.

Füüsilisest isikust pärija saab esitada pankrotiavalduse ka inventuuri tegemata, kui on selge, et pärandaja võlgade maksmiseks pärandvarast ei piisa. Kuid riik ja kohalik omavalitsusüksus peavad igal juhul nõudma pärandile inventuuri.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et kui pärandi hulgas on peamiselt võlad ja kui pärija ei loobu pärandist, kuid ei soovi ka oma varast tasuda pärandaja võlgu, mis ületavad pärandvara väärtuse, siis on mõistlik esitada avaldus pärandaja pankroti väljakuulutamiseks. Ainult pärandvara inventuuri läbiviimisest pärija vastutuse piiramiseks ei piisa.

Leino Biin

Vandeadvokaat

Nõustasime klienti (hankijat) riigihanke läbiviimisel tõusetunud vaidluses kohtumenetluses. Üks pakkujatest soovis vaidlustada hankedokumendid kuivõrd need ei loonud väidetavalt võrdseid võimalusi kõikidele pakkujatele. Kohtuvaidluses tekkis küsimus kas vaidlustus hankedokumentidele oli esitatud tähtaegselt või mitte.

Riigihanke hankedokumentide vaidlustamise tähtaega reguleerib riigihangete seaduse (edaspidi nimetatud kui „RHS“) § 121 lg 1, mis sätestab, et:

„Vaidlustus peab olema laekunud vaidlustuskomisjonile seitsme tööpäeva jooksul arvates päevast, mil vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast hankelepingu sõlmimist. Vaidlustus hanke alusdokumendi peale peab olema laekunud hiljemalt kolm tööpäeva enne hankemenetluses osalemise taotluste, pakkumuste, ideekavandite või kontsessioonitaotluste esitamise tähtpäeva.“

 

Praktikas on korduvalt tõusetunud küsimus kuidas tõlgendada ülalviidatud paragrahvi esimeses lauses toodud 7 tööpäevast tähtaega ja teises lauses toodud 3 tööpäeva pikkust tähtaega.

Kas vaidlustus on esitatud tähtaegselt kui see on esitatud 7 tööpäeva jooksul õiguste rikkumisest teada saamisest? Kas vaidlustus on esitatud tähtaegselt kui see on esitatud vähemalt 3 tööpäeva enne osalemise taotluse, pakkumuse jne esitamise tähtpäeva? Tihtilugu on eelviidatud paragrahvi tõlgendatud valesti ja vaadatud sätte esimeses ja teises lauses toodud tähtaegu eraldiseisvatena.

Pakkuja õiguste rikkumisest teadasaamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema hankedokumentide kättesaamisest arvates (kas hankedokumentide allalaadimisega riigihangete registrist või hankedokumentide väljavõtmisega hankija käest). Sõltuvalt sellest millal pakkuja võtab hankedokumendid välja ja millal on pakkumuste esitamise tähtpäev võib juhtuda, et pakkumuse esitamiseks on aega vähem kui 7 tööpäeva ja sellisel juhul peab pakkuja jälgima, et vaidlustuse esitamise soovi korral oleks pakkumuste esitamiseni aega rohkem kui 3 tööpäeva, sest vastasel juhul ei saa ta enam vaidlustust vaidlustuskomisjonile esitada.

Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-3003 ja Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-12-1922 asunud seisukohale, et RHS § 121 lg 1 esimeses ja teises lauses toodud tähtaegu peab vaatama koos s.t teineteist täiendavalt. Juhul kui pakkuja riigihankemenetluses leiab, et hankedokumendid võivad rikkuda tema õigusi, siis peab ta esitama vaidlustuse riigihangete vaidlustuskomisjonile 7 tööpäeva jooksul alates hetkest kui ta sai teada või pidi teada saama tema õiguste rikkumisest. Samas peab vaidlustaja silmas pidama seda, et RHS § 121 lg 1 teises lauses toodud 3 tööpäevane tähtaeg mahuks esimeses lauses toodud 7 tööpäeva pikkuse tähtaja sisse.

Taoline kaebeõiguse piiramise eesmärk on tagada riigihanke kiire läbiviimine ja see, et hankijat ei üllatataks näiteks pakkumuste avamisel kaebusega hanke alusdokumentide peale. Hankijal peab olema hanke esimese poole jooksul võimalus teada saada kõikidest võimalikest probleemidest hanke dokumentidega ja seeläbi on hankijale antud võimalus hanke alusdokumente muuta või muul viisil tagada hanke kiire ja sujuv läbiviimine.

Ülaltoodud seisukohta kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2013. a määrus haldusasjas nr 3-13-771 ja sellele esitatud kaebuse jättis Riigikohtu halduskolleegium 24.04.2013. a määrusega haldusasjas nr 3-7-1-3-224-13 menetlusse võtmata kuivõrd alama astme kohtud olid RHS § 121 lg 1 tõlgendamise küsimuse õigesti lahendanud.

Alan Biin

vandeadvokaat

Tavapäraselt väljastab kortermajas, milles on moodustatud korteriühistu, ühistu igal kuul korteriomandi omanikele arve eelmisel kuul tarbitud kaupade ja teenuste eest nagu hoone kütmine, vee- ja kanalisatsioonivarustus, gaasivarustus, prügivedu, ühiskasutatavate pindade ja hoone ümbruse koristus jne.

Mida teha olukorras kus mõni korteriomandi omanik ei täida oma tasu maksmise kohtustust korteriühistu ees tähtaegselt või on tasudega viivituses pikema perioodi jooksul?

Korteriühistuseaduse § 7 lg 4 sätestab, et korteriühistul on õigus majandamiskuludega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist 0,07% tasumata summalt päevas. Loogiline on, et eelmise kuu eest arvestatud viivis lisatakse järgmisel kuul esitatavale arvele ning eelduslikult peaks korteriomanik selle ka tasuma.

Kuid mida ette võtta olukorras kus võlgnik vabatahtlikult oma kohustust ei täida?

Võlausaldajal, kelleks on ka korteriühistu kui liige ei ole tasunud tähtaegselt majandamiskulude arveid, on õigus pöörduda maksekäsu kiirmenetluse avaldusega kohtusse. Tegemist on lihtsustatud ja kiirema menetlusega mille järgi peale maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist kohtule teeb kohus võlgnikule ettepaneku võlgnevus tasuda ning annabvõlgnikule tähtaja makseettepanekule vastamiseks. Juhul kui võlgnik oma kohustust ei täida makseettepanekus märgitud ajaks või vaidleb nõudele vastu, siis läheb vaidlus edasi tavapärases kohtumenetluses. Kui võlgnik ei vasta kohtule tähtaegselt või ei tasu võlga maksettepanekus märgitud ajaks, siis väljastab kohus maksekäsu mis on täitedokumendiks ja kohtutäitur saab seda sundtäita.

Maksekäsu kiirmenetluse avalduse eest peab tasuma riigilõivu 3% nõudelt kuid mitte alla 45 euro.

Maksekäsu kiirmenetluse alternatiiviks on tavaline hagimenetlus kus minimaalne riigilõiv on 60 eurot ning kohtuotsuse saamine võib võtta kauem aega kui maksekäsu kiirmenetluses. Samas olukorras kus on tõenäoline, et võlgnik esitab makseettepanekule vastuväite ja maksekäsu kiirmenetlus läheb üle tavaliseks hagimenetluseks, siis sellises olukorras on mõistlikum kohe algatada hagimenetlus, et mitte kaotada aega maksekäsu kiirmenetlusega.

Kui hagi rahuldatakse, võlgnikult mõistetakse välja võlgnevus aga ta seda vabatahtlikult ei täida, siis on jõustunud kohtuotsuse alusel korteriühistul õigus pöörduda kohtutäituri poole kes algatab sundtäitmise. Sundtäitmise tulemusena võidakse võlgniku korter müüa enampakkumisel võla katteks.

Tihti esineb korteriühistutel probleeme liikmetega kes majandusliku olukorra või ka pahatahtlikkuse tõttu viivitavad oma kohustuste täitmisega. Korteriühistu liige on pidevalt mitme kuu ulatuses võlgu majandamiskulude eest või ei maksa oma arveid üldse. Sellises olukorras tuleb korteriühistule appi korteriomandiseaduse § 14, mis sätestab, et juhul kui korteriühistu liige on vähemalt kuue kuu majanduskulude tasumisega viivitanud üle kolme kuu, siis võivad korteriühistu liikmed nõuda häälteenamuse alusel, et ta oma korteriomandi võõrandaks ning majast lahkuks. Kui võlgnik seda vabatahtlikult ei tee, siis on ühe kaasomaniku hagi alusel võimalik kohtu kaudu sundida seda isikut oma korterit võõrandama, et asemele saaks ideaalis tulla parema maksekäitumisega isik.

 

Minu soovitused korteriühistutele on:

• Kontrollige, et Teie ühistu raamatupidamine on korras ning see ei kajastaks aegunud nõudeid;
• Kontrollige, et Teie ühistu raamatupidamises oleks selgus mis järjekorras laekumistest võlga maha arvestatakse;
• Tegelege võlgnikega pidevalt, ärge laske võlal kasvada suureks, sest seda keerulisem on seda võlgnikult kätte saada.

Juhul kui vajate abi ühistu dokumentatsiooni korrastamiseks või võlgnikega tegelemiseks võite julgelt meie poole pöörduda.

Lugupidamisega,

Alan Biin

Vandeadvokaat