Minu praktikas on korduvalt ette tulnud juhuseid kus kortermajas on üks korteriomanik temale kuuluvat korterit laiendanud kas pööningu, keldri või koridori arvelt, ehitades sinna tema ainukasutusse jääva toa või muu ruumi.

 

Kas selline tegevus on seaduslik ning kuidas peaks oma korterit hoone ühispindade arvelt laiendada sooviv isik käituma?

 

Üldjuhul on mitme korteriga majad jaotatud korteriomanditeks. See tähendab seda, et korteriomandi omanikule kuulub tema ainukasutusse kuuluv korter (piiritletud osa hoonest) ning mõtteline osa muudest elamu ühiskasutatavtest ruumidest s.t koridorid, kelder ja pööning jne, mis ei ole määratud ühegi korteriomandi reaalosa juurde kuuluvaks. Seega need ruumid hoones, mis ei ole korteriomandi reaalosad, on kõikide selles hoones asuvate korteriomandite omanike kaasomandis, mille suurus on määratud mõttelistes osades.

 

Nüüd olukorras kus näiteks ülemise korruse korteriomanik soovib temale kuuluva korteriomandi reaalosa laiendada pööningu arvelt, muutub majas omandiosade suurus, sest laieneva korteri reaalosa suureneb aga mõtteline osa ülejäänud hoones väheneb. Mida peab laieneva korteri omanik tegema? Kas piisab naabrite suulisest informeerimisest, lihtkirjalikust kokkuleppest või millestki muust?

 

Korteriomandiseaduse § 8¹ sätestab, et korteriomanik võib nõuda teiselt korteriomanikult korteriomandi koosseisu kuuluvast kaasomandist osa eraldamiseks vajalike võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu tahteavalduste andmist, samuti vastava kinnistusraamatu kande tegemise eelduseks oleva puudutatud isiku nõusoleku andmist.

 

Seega näeb seadus ette, et juhul kui kaasomanikud ei jõua ühe või mitme korteriomandi reaalosa suurendamises kaasomandiosa arvelt kokkuleppele, siis võib huvitatud isik taotleda teise kaasomaniku nõusolekut kohtu kaudu.

 

Seadus seab reaalosa laiendamisele loomulikult üldistes huvides ka piirangud. Esimene piirang tuleneb ehitusseadusest, mille kohaselt peab iga ehitus toimuma ehitusprojekti ja ehitusloa alusel. Nimetatud nõue peab tagama, et hoonesse on ehitustehniliselt üldse võimalik soovitavaid muudatusi teha ning et nimetatud muudatused oleks tehtud nõuetekohaselt ja hoonet ning isikuid kahjustamata.

 

Teine piirang tuleneb korteriomandiseaduse §-st 8, mille kohaselt peab reaalosa laiendamise eeldusena olema tagatud, et sellega ei kahjustataks ebamõistlikult teiste kaasomanike huve, laiendamisega on nõus vähemalt 2/3 korteriomanikest ning teistele omanikele makstakse välja mõttelise osa kaotuse eest selle turuhind või kulutatakse mõistlikul viisil hoone kaasomandiosa korrashoiuks või parendamiseks.

 

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis kui seadusega ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.

 

Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega omandatakse või võõrandatakse kinnisasi, peab olema notariaalselt tõestatud. Sama seaduse § 120 järgi peab kinnisasja omandi üleandmiseks sõlmitav leping olema notariaalselt tõestatud.

 

Seega kui korteriomanikud on otsustanud, et ühe või mitme korteriomandi reaalosa suureneb seetõttu, et omanik suurendab temale kuuluvat reaalosa kaasomanike mõtteliste osade arvelt, siis tuleb nimetatud tehing vormistada notariaalselt ja teha vastavad muudatused ka kinnistusraamatus. Nimetatud tehinguga loovutavad ülejäänud korteriomanikud osa neile kuuluvast mõttelisest osast hoonest (omandist) sellele korteriomanikule kes laiendab endale kuuluvat korterit ühiskasutuses oleva hooneosa arvelt.

 

Kui vähemalt 2/3 korteriomanikest on nõus taolise muudatusega aga mõni kaasomanik ei ole nõus, siis on huvitatud isikul õigus pöörduda kohtusse nõudega tuvastada nõusoleku andmisest keeldunud korteriomaniku nõusolek kohtu kaudu. Kohtuotsus asendab isiku notariaalset nõusolekut ja seeläbi saab soovitud ehitusega alustada.

 

Üldjuhul toimub taoline omandi üleminek uuele omanikule tasu eest. Kaasomanikud lepivad kokku ühe või mitme kaasomaniku ainukasutusse mineva hooneosa väärtuse ning uued omanikud kas tasuvad teistele kaasomanikele nende väheneva mõttelise osa eest rahas või näiteks teostavad majas selle summa väärtuses mingeid töid. Üsna tavapärane on näiteks pööningu väljaehitamine korteriteks, nende müük ja saadud raha eest hoone fassaadi, katuse või mõne tehnosüsteemi renoveerimine.

 

Kui üks korteriomanik on omavaoliliselt laiendanud temale kuuluvat korteriomandi reaalosa ühispindade arvelt või kui see tehing on jäetud nõuetekohaselt notariaalselt vormistamata, siis taoline olukord võib hiljem kaasa tuua probleeme mille lahendamine on aja- ja rahakulukas, sest formaaljuriidiliselt on vaja jälle saada teiste korteriomanike nõusolek ning leppida kokku tasus nende omandiosa kaotuse eest. Tagantjärgi on taoline tegevus palju keerulisem kui enne ehitusega alustamist.

 

Seega soovitame kindlasti korteriomandi reaalosa laiendamise soovi korral see aegsasti teiste kaasomanikega läbi rääkida ning nõuetekohaselt vormistada ning alles seejärel astuda samme ehitusega alustamisel.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Möödunud nädalal üle Eesti liikunud sügistorm tõstatas taas küsimuse kes vastutab tormi tõttu langenud puude ja hoonest eemaldunud tükkide poolt teis(t)ele isiku(te)le tekitatud kahju eest?

 

Tormi puhul on üsna tavapärane, et tugeva tuule tõttu murduvad puud ja oksad ning ehitistelt eemaldub tükke, mis kahjustavad teiste isikute vara (sõidukid ja kinnisvara). Peale iga tormi võime uudistest lugeda kuidas puu langes kusagil autole või tuul rebis majalt katuse ning kandis selle edasi teise hoone vastu või pargitud sõidukite peale.

 

Üldreeglina vastutab võlaõigusseaduse alusel kinnistust lähtunud kahju eest kinnistu omanik välja arvatud juhul kui ta tõendab, et kahju tekkis vääramatu jõu tagajärjel.

 

Ühest küljest võime väita, et tormi näol on tegemist vääramatu jõuga ning selle tekitatud kahju eest kinnistu omanik ei vastuta. Samas on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-111-03 ja 3-2-1-64-06 asunud seisukohale, et vääramatu jõud võib muu hulgas olla ka erakordne loodusjõud mida isik ei saa mingilgi viisil mõjutada ning võimalikke tagajärgi ette näha. Kohtupraktika kohaselt ei ole iga torm automaatselt vääramatu jõud vaid peab hindama kas kahju tekitaja sai kahju tekkimist ära hoida. Tavakeelde tõlgituna tähendab eeltoodu seda, et kinnistu omanikul on hoolsuskohustus tema kinnisasjal asuvate puude ja ehitiste suhtes selliselt, et need peavad vastu pidama ka keskmisest tugevamale tuulele. Kohtupraktika järgi loetakse vääramatuks jõuks üksnes erakordselt tugevat tormi.

 

Tormid on Eestis tavapärane nähtus. Iga ehitise omanik peab arvestama sellega, et aegajalt puhub keskmisest kõvem tuul ning et ehitis peab sellele tuulele vastu pidama. Ehitis peab olema ehitatud ja hooldatud selliselt, et tavapärasest tugevama tuulega ei eralduks sellest tükke või konstruktsioone, mis võiks kahjustada kolmandaid isikuid või nende vara. Loomulikult võib esineda ka nii tugev torm, et hästi ehitatud ja hooldatud ehitis ei pea sellele vastu kuid õnneks on sellised tormid meil väga harvad.

 

Eeltoodud hoolsuskohustuse täitmise põhimõte kehtib ka kinnistul kasvavate puude osas. Kinnistu omanik peab kas ise või spetsialisti abi kasutades tagama, et kinnistul kasvavad puud ei oleks ohtlikud kolmandatele isikutele. Kui puu on pehkinud või kuivanud, siis tuleb puu maha saagida, et vältida olukorda kus ta tugevama tuulega murdub ning teistele isikutele kahju tekitab.

 

Seega peame tormi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise juures kaaluma kas torm oli erakordselt tugev või tavapärane torm ning kas kahju tekkimine oli põhjustatud erakordsest loodusnähtusest või kinnisasja omaniku hooletusest. Kui kinnistu omanik tõendab, et tema kinnistu ja sellel asuvad puud ja ehitised olid korralikult hooldatud ning et tormi näol oli tegemist erakorraliselt tugeva tormiga, siis selle tagajärjel tekkinud kahjude eest kinnistu omanik ei vastuta. Kui kinnistu omanik ei suuda tõendada, et ta oli kinnistul asuvat ehitist korralikult hooldanud ja selle tagajärjel eraldus tugeva tuulega hoonelt mingi osa mis kahjustas kolmandale isikule kuuluvat vara, siis selliste asjaolude kokkusattumisel peab kinnistu omanik tekkinud kahju eest vastutama.

 

Lugupidamisega,

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Kindlasti on paljud tööandjad kokku puutunud töötajatega, kes tööle asumisel on küll täis indu ja töötahet, kuid pärast jätavad oma töö tegemata või ei ilmu üldse tööle. Seekordne artikkel keskendub küsimusele, kuidas toimub puudutud päevade eest töötasu arvestamine.

Töölepingu seaduse § 28 lg 2 p 2 järgi peab tööandja maksma töötajale töö eest kokku lepitud tasu. Kui tööandja ja töötaja vahel on kokku lepitud kuupalk, siis teoreetiliselt on tööandja kohustatud tasuma töötajale töötasu iga tööpäeva eest sõltumata sellest kas töötaja reaalselt tööd töökohas teeb või mitte. Kuid mida võtta ette olukorras kus töötajaga on kokku lepitud kuutasu kuid töötaja ei ilmu tööle ega teata tööandjale mitteilmumise põhjust? Kas tööandja peab maksma töötajale tasu nende päevade eest mil töötaja tööl ei olnud aga mis jäid viimase reaalselt töötatud päeva ja lepingu lõpetamise vahele? Probleeme tekitab tööandjatele töölepingu seaduse § 78 lõige 1, mis kokkuvõtlikult sätestab, et töötasust erinevate mahaarvamiste tegemiseks on vaja töötaja kirjalikku nõusolekut. Seda silmas pidades tekib küsimus, et juhul kui töötaja ei ilmu ilma põhjuseta tööle, siis kuidas on võimalik puudutud päevad tema töötasust maha arvata ilma töötajalt kirjalikku nõusolekut saamata. Töölepingu seaduse esmasel sirvimisel jääb tööandja antud küsimuse lahendamisel sageli aga hätta.

Vastus peitub töölepingu seaduse §-is 35, mille kohaselt tööandja ei pea töötajale maksma tasu, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Ka riigikohus on öelnud, et antud alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Järelikult võib tööandja keelduda töötasu maksmisest töölt põhjuseta puudutud päevade eest. Töölt põhjuseta puudutud päevade eest tasu mittemaksmist ei loeta tasaarvestamiseks TLS § 78 mõttes ning see ei vaja töötaja nõusolekut (vaata Riigikohtu lahendeid nr: 3-2-1-176-12, nr 3-2-1-117-11 ja nr 3-2-1-136-07).

 

Kindlasti ei saa siinkohal asuda seisukohale, et tööandja ei pea igal juhul maksma tasu selle päeva eest kui töötaja tööl pole. Eelkõige on sellise õiguse kasutamise eelduseks töötaja süü olemasolu töölt puudumisel. Näiteks ei anna antud säte õigust töötasust maha arvata haiguse tõttu töölt puudutud päevade töötasu jne.

 

Õigus mitte maksta tasu töölt puudutud päevade eest tuleneb seadusest ja kohaldub töölepingule isegi juhul, kui töölepingus selleks eraldi kokkulepet sõlmitud ei ole.

 

Kaupo Kask

Jurist

Rahvastikuregistri seadus kohustab isikut registreerima oma elukoht aga ei näe ette karistust selle registreerimata jätmise eest. Rahvastikuregistris registreeritakse isiku elukoht üldjuhul aadressi täpsusega (maja number või kortermaja puhul maja ja korterinumbri täpsusega). Elukoha registreering rahvastikuregistris omab tähendust valimiste piirkonna jaoks, maksude jaotamisel riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel ning annab kohaliku omavalitsuse elanikule õiguse saada registreeritud elukoha linnalt või vallalt sotsiaalteenuseid.

Asjaolu mida paljud inimesed ei tea on see, et ka üürilepingu alusel võib rahvastikuregistris enda elukohaks registreerida üüritava eluruumi ning seda saab üürnik teha ilma eluruumi omaniku nõusolekuta ja teadmiseta üksnes üürilepingu alusel. Kuid mida teha olukorras kus üürileping on lõppenud või Te olete omandanud eluruumi aga üürnik või endine omanik ei ole rahvastikuregistris oma elukohta ära muutnud?

Ühest küljest võib öelda, et see ei tohiks omada mingit tähtsust kas minule kuuluvas eluruumis on registreeritud mõne isiku, kes seal tegelikult ei ela, elukoht või mitte. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei anna registreering rahvastikuregistris isikule mitte mingisugust õigust pretendeerida selle eluruumi kasutamise õigusele, veel vähem omandiõigusele. ip address information . Samas toob elukoha registreering rahvastikuregistris kaasa selle, et tihti saadavad riigiasutused, sealhulgas ka kohtud, kohtutäiturid ja muud isikud posti ja tähitud kirju rahvastikuregistris registreeritud aadressile. Igapäevase elu muudab üsna ebamugavaks see kui pead pidevalt postiljonile või kohtutäiturile selgitama, et mõni  isik ei ela sellel aadressil kuigi rahvastikuregistri järgi on see registreeritud tema elukohaks.

Et vältida taolisi ebamugavusi on seadusandja näinud rahvastikuregistri seaduses ette eluruumi omanikule õiguse taotleda rahvastikuregistrist elukoha registreeringu kustutamist kui isik reaalselt seda eluruumi ei kasuta.

Rahvastikuregistri seaduse § 46 alusel on eluruumi omanikul õigus esitada kohaliku omavalitsuse pädevale asutusele avaldus, et lõpetada väidetava eluruumi kasutaja elukoha registreering omanikule kuuluvas eluruumis. Seejärel saadab kohalik omavalitsus 10 päeva jooksul väidetavalt selles ruumis elavale isikule rahvastikuregistris märgitud aadressil teate, et registreeringu lõpetamise avaldus on omaniku poolt esitatud ning avaldab sellekohase teate ka väljaandes Ametlikud Teadaanded. Juhul kui väidetav elanik 1 kuu jooksul kirja saamisest või Ametlikes Teadaannetes avaldatud kuulutuse avaldamisest ei tõenda kohalikule omavalitsusele vastupidist s.t et ta elab selles eluruumis ja kasutab seda õiguslikul alusel või et tal on omanikuga pooleli kohtuvaidlus eluruumi kasutusõiguse üle, siis kustutab kohaliku omavalitsuse pädev asutus isiku registreeringu rahvastikuregistris selle eluruumi kohta.

Seega ei ole eluruumi omanik kohustatud taluma, et temale kuuluvasse eluruumi on rahvastikuregistris märgitud mõne muu isiku elukoht, kes seal tegelikult ei ela ning kellel puudub õiguslik alus selle eluruumi kasutamiseks.

Alan Biin

Vandeadvokaat

Minu käest on korduvalt küsitud küsimust stiilis: „Mu vanaema/ema, tädi jne tahab oma korteri mulle anda, kuidas me seda teeme?“

 

Kõigepealt tuleb välja selgitada mis on sellise omandist loobumise soovi põhjus ning alles seejärel saab anda soovitusi tehingu vormi osas. Alljärgnevalt käsitlen mõnda enamlevinud olukorda ja nende võimalikke lahendusvariante.

 

Üldjuhul on kinkimissoovi põhjuseks mõne lähisugulase soov vabastada sugulased tülikast pärimismenetlusest. Soovitakse korter või maja ära anda mõnele oma pärijale, et vältida kinkija surma järgset asjaajamist pärandi vormistamisega. Kui isik soovib temale kuuluvast omandist loobuda põhjusel, et vältida pärandi vormistamisega seotud asjaajamist, siis on seda võimalik teha kahel viisil: a) vormistada kinkeleping või b) teha testament.

 

Kõige lihtsam viis isiku eluajal omandi tasuta üleandmiseks teisele isikule on kinkelepingu kaudu. Kinkeleping peab olema notariaalses vomis ning ilma notari tõestamiseta tehtud kinnisasja kinkeleping on tühine. Kinkelepingu tegemisel peab tähelepanu pöörama sellele, et kui kinkija soovib kingitavat eluaset kasutada kuni oma elupäevade lõpuni, siis peab koos kinkelepinguga kandma kinnistusraamatusse ka isikliku kasutusõiguse kinkija kasuks. See tähendab seda, et kuigi formaalselt kuulub kinnisasi nüüd uuele isikule (kingisaaja), siis eelmisel omanikul on õigus seda asja kasutada kuni oma elu lõpuni. Kui vormistada ainult kinkeleping, siis võib tekkida olukord kus kingisaaja ei luba kinkijal enam seal elada või müüb selle edasi kolmandatele isikutele, kes tõstavad kinkija sellest eluruumist välja.

 

Tähelepanuta ei saa jätta ka võlaõigusseadusest tulenevat kinkija õigust kinkelepingust taganeda juhul kui kingisaaja on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Jämedaks tänamatuseks on näiteks olukord kus vanaema on lapselapsele kinkinud korteri ja vanaema loodab seal korteris elu lõpuni sees elada aga lapselaps sunnib ta sealt lahkuma või teeb tema elu selles eluruumis võimatuks. Kui isiklikku kasutusõigust vormistatud ei ole, siis ainsaks võimaluseks säilitada vanaemale tema korter on taganeda kinkelepingust põhjusel, et lapselaps on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust.

 

Kui isik ei soovi võtta riski ja enda eluajal temale kuuluvat kinnisvara ära kinkida aga tal on soov oma surma puhuks teha korraldusi selle vara osas, siis kõige loogilisem viis oleks teha testament.

 

Testamendiga saab isik määrata, et kas kõik või mingi osa tema varast läheb tema surma korral üle ühele kindlale isikule. Seega kui vara omaniku soov on välistada pärijate võimalikud tülid teemal kes ja millist vara pärib, siis juba enne oma surma saab pärandaja teha testamendiga korraldusi kes pärijatest millise asja või kui suures osa pärandist endale saab.

 

Testamenti on võimalik teha nii kodus kui ka notaris. Kui vähegi võimalik, siis soovitan teha notariaalne testament, sest see kehtib piiramatult kuni uue testamendi tegemiseni. Koduse testamendi kehtivusaeg on piiratud 6 kuuga selle tegemisest alates ning suhteliselt tülikas on kogu aeg seda aega meeles pidada ning regulaarselt testamenti uuendada.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kinkelepingu eelistamine testamendile või vastupidi on maitseküsimus. Mõlemaga on võimalik tagada tänase omaniku õiguste jätkumine ka tulevikus ning otsuse kinkelepingu sõlmimise või testamendi tegemise osas saab võtta vastu kõiki konkreetse asjaolusid kaaludes.

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Asjal võib olla üks või mitu omanikku. Kui asi kuulub  kahele või enamale isikule nimetatakse seda omandivormi ühiseks omandiks. Ühine omand jaguneb omakorda kaheks ehk kaasomandiks ja ühisomandiks. Ühisomand on kahele või enamale isikule kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Tüüpiliseks ühisomandi näiteks on abikaasade ühisomand abielu kestel soetatud varale. Kaasomand aga on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Kaasomanikule kuulub teatud kindlaksmääratud osa ühisest omandist mille suurust väljendatakse harikikult murdarvuna, näit ½ mõttelist osa, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast. Enamlevinud kaasomandi tekkimise viisideks on  pärimine aga ka mitme isiku poolt ühiselt asja ostmine. Näiteks tihti ostavad elukaaslased korteriomandi või elamu kaasomandisse. Paraku toob asja kuulumine mitmele kaasomanikule kaasa pahatihti probleeme ja keerukaid õiguslikke vaidlusi mille ainsaks lahenduseks on kaasomandi lõpetamine.

Alljärgnevalt käsitleme kaasomandi lõpetamise õiguslikke põhitõdesid andes ka mõned praktilised soovitused.

Tuleb teadvustada ja arvestada, et kaasomand ei ole igavesti eksisteeriv ja kaasomanikul kui täieõiguslikul omanikul on alati õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ja asja jagamist, kui see ei ole välistatud kaasomanike kokkuleppega. Märgitud õigus on sätestatud asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) §-s 76.  Kaasomandi lõpetamise välistamises võib kokku leppida kaasomandi tekkimisel või ka hiljem. Aga isegi siis kui kaasomandi lõpetamine on kokkuleppega välistatud võib seda nõuda olulistel põhjustel. Tavapraktikas esineb küllaltki harva juhtumeid kus kaasomandi lõpetamine on kaasomanike vahelise kokkuleppega välistatud või, et lõpetamise välistamise kokkuleppe korral siiski nõutakse kaasomandi lõpetamist.

Kaasomand lõpetatakse üldjuhul kaasomanike kokkuleppel kus kaasomanikud otsustavad millisel viisil nad kaasomandi lõpetavad. Kui kaasomanikud ei suuda kaasomandit poolte kokkuleppel lõpetada või vaidlevad lõpetamise viisi üle, siis lahendab vaidluse ühe kaasomaniku nõudel kohus.

Kuivõrd kaasomanikul on õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ei pea lõpetamist nõudev kaasomanik lõpetamissoovi mitte kuidagi põhjendama. Märgitud põhimõte on kinnistunud kohtupraktikas. Nii on riigikohus 09.05.2006 kohtulahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06 märkinud, et tulenevalt AÕS § 76 lg-test 1 ja 2 ei pea kohus üldjuhul tuvastama mingeid põhjusi kaasomandi lõpetamiseks. Olulist põhjust kaasomandi lõpetamiseks on AÕS § 76 lg 3 kohaselt vaja siis, kui kaasomandi lõpetamise nõudeõigus on kokkuleppega välistatud.

Õigusel nõuda kaasomandi lõpetamist, lõpetamise põhjust põhjendamata on oluline praktiline tähtsus ja nimelt – kui kaasomanike vahelised probleemid kasvavad nö üle pea ja selleks, et probleemidest vabaneda, on alati võimalik kaasomand lõpetada.

Kaasomandit lõpetada soovival kaasomanikul on võimalik valida AÕS § 77 sätestatud kaasomandi lõpetamise viiside vahel. Nendeks viisideks on esiteks asja jagamine reaalosadeks, teiseks asja jätmine ühe või mitme kaasomaniku omandisse koos kohustusega hüvitada teisele kaasomanikule tema omandiosa väärtus, kolmandaks asja müümine kas  kaasomanikevahelisel või avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osade suurusele. Kohtpraktikas aktsepteeritakse kaasomandi lõpetamise viisina ka seaduses otse mittemärgitud viisi ehk kaasomandis oleva kinnisasja jagamist korteriomanditeks (vt. näiteks riigikohtu 17.04.2008 lahend nr 3-2-1-12-08).

Alljärgnevalt kirjeldame jagamise viise detailsemalt.

1. Asja jagamine reaalosadeks

Kaasomandi lõpetamine asja reaalosadeks jagamisega tähendab seda, et kaasomand lõpetatakse viisil kus iga kaasomaniku ainuomandisse  jääb  kindel osa kinnisasjast. Näiteks on võimalik kinnistu jagada viisil kus üks osa kinnistust jääb ühele kaasomanikule ja teine osa kinnisust teisele kaasomanikule. Märgitu on võimalik kui maakorralduslikult saab kinnisasja reaalselt kaheks kinnistuks jagada. Keerukas on jagada hoonestatud kinnistut reaalosadeks, sest tavaliselt hoone jagamine va. paarismaja või ridaelamu jagamine ei ole tehniliselt võimalik. Samas ka isegi kaasomandis olevat korteriomandit on võimalik kaheks korteriomandiks jagada kui see on ehitustehniliselt võimalik ja vastav projekt saab kõik nõutavad load ja kooskõlastused.

Riigikohus on 29.05.2013 lahendis nr 3-2-1-61-12 märkinud järgmist: Kaasomandis olevat kinnisasja saab koos oluliste osadega (selle all peetakse silmas ehitist) jagada reaalosadeks üksnes erandjuhtudel. Ehitise kui kinnisasja olulise osa reaalosaks jagamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ja põhjendatud ekspertarvamust.

2. Ühe kaasomaniku väljaostmine

Levinud ja üheks lihtsamaks kaasomandi lõpetamise viisiks on olukord kus üks kaasomanik ostab teise kaasomaniku osa ära ning saab seeläbi asja ainuomanikuks. Tegemist on kõige lihtsama ning loogilisema kaasomandi lõpetamise viisiga. Sellise viisi kasutamisel on ainult üks põhimõtteline takistus ehk kaasomandiosa väärtuse tuvastamise keerukus. Kui kaasomanikud ei jõua hinnas  kokkuleppele on vajalik kaasomandiosa väärtuse kindlakstegemiseks määrata ekspertiis või hindamine.

Kaasomandiosa väärtuse kindlakstegemiseks on Riigikohus 17.10.2005 lahendis nr 3-2-1-102-05 andnud järgmise reegli:  AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud kaasomandi jagamise viis, mille kohaselt asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel pannakse kaasomanikele kohustus maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, tähendab seda, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks et tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiosa kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest.

Kaasomandi lõpetamisel õiglase ja kohese hüvituse maksmise tagamiseks tuleb võimalikult täpselt määrata omandi väärtus omandi kaotamise aja seisuga ja kaasomanik peab saama rahalise hüvitise võimalikult samaaegselt omandi kaotusega.

3. Asja müümine kaasomanikevahelisel või avalikul enampakkumisel

Kui kaasomanikud soovivad mõlemad asja enda ainuomandisse jätta või ei suuda kokku leppida asja hinnas on võimalik kasutada kaasomandi lõpetamise viisi kus asi müüakse kaasomanikevahelisel või avalikul enampakkumisel. Enampakkumine toob välja kaasomandis oleva asja hinna. Samas peab aga silmas pidama, et enampakkumise korraldamine on kulukas ja vähendab omandi kaotuse eest saadavat hüvitist, avalik enampakkumine ei pruugi tulemuseks anda müügihinda, mis vastaks asja tavamüügist saadavale hinnale. Asjatundjad on väitnud, et enampakkumise hind on ca 70% tavahinnast. Kaasomanikevahelist enampakkumist tuleks  eelistada olukorras kus kaasomandis olev asi on ühe või mõlema kaasomaniku elukohaks. Avalikku enampakkumist tasub kaaluda siis kui kumbki kaasomanik ei soovi kinnistut, ühiselt tavamüüki aga korraldada ei  õnnestu.

Kui kaasomandi lõpetamises kaasomanikud kokkuleppele ei jõua võib kaasomandit lõpetada sooviv kaasomanik pöörduda hagiga kohtu poole. Kaasomandi lõpetamise nõudelt on vajalik tasuda riigilõivu 250 eurot kui hagi esitada e-toimiku kaudu. Tavavormis hagi esitamisel on riigilõivu suuruseks 300 eurot. Hagis ei ole kaasomandi lõpetamise nõuet vajalik põhjendada küll aga esitama hageja soovi kaasomandi lõpetamise viisi osas.  Kohus saab otsustada ja valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (vt. näiteks Riigikohtu 29.05.2012 lahend nr 3-2-1-61-12). Märgitust tuleneb praktiline soovitus esitada hagis mitu alternatiivset kaasomandi lõpetamise viisi, sest kui esmaselt soovitud viis ei ole kohtu arvates õige ja kaasomaniku suhtes õiglane saab kaasomandi lõpetamise otsustada sama kohtumenetluse käigus alternatiivselt pakutud viisil. Kui kostja soovib omakorda pakkuda välja temale sobivat viisi tuleb tal esitada selleks vastuhagi.

Lugupidamisega,

Leino Biin

Vandeadvokaat

Minule esitati küsimus mida ette võtta olukorras kus lapse isa ei ole lapse sünniakti isana kantud, lapse ja tema emaga koos ei ela, elatist ei maksa aga nüüd ähvardab minna kohtusse ja nõuda lapse ainuhooldusõigust kui lapse ema peaks endale uue elukaaslase leidma.

 

Alustuseks peab rääkima mis asi see hooldusõigus on. Perekonnaseaduse § 116 lg 2 järgi on vanem kohustatud ja õigustatud hoolitsema oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus). Seega õiguslikus mõttes peame eristama isikuhooldusõigust ja varahooldusõigust.

 

Perekonnaseaduse § 124 järgi tähendab isikuhooldusõigus vanema õigust ja kohustust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Muu hulgas hõlmab isikuhooldusõigus vanema õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab ning õigust määrata neid isikuid kellega laps suhelda võib.

 

Sama seaduse § 127 järgi tähendab varahooldus vanema õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada.

 

Omavahel abielus olevatel vanematel on ühise lapse suhtes ühine hooldusõigus ning juhul kui isaduse omaksvõtu avalduses ei ole kokku lepitud teisiti on ühine hooldusõigus ka vanematel kes ei ole omavahel abielus (eelduseks on isa kandmine lapse sünniakti). Vanemate omavahelise kokkuleppega võib hooldusõiguse osaliselt või tervikuna ühele vanematest üle anda. Näiteks võib kokku leppida, et igapäevase hoolduse teostamist otsustab ainult üks vanem aga otsused kuhu kooli või trenni laps panna (otsused mis mõjutavad lapse arengut ja elukäiku pikas perspektiivis), teevad mõlemad vanemad ühiselt. Kui vanemad ei suuda omavahel kokku leppida hooldusõiguse teostamise ulatuses, siis lahendab selle vaidluse kohus kes määrab kes, kuidas ning mis ulatuses lapse hooldusõigust teostab.

 

Tulles tagasi käesoleva loo alguses toodud küsimuse juurde, siis vastus sellele on, et kui isa ei ole lapse sünniakti isana kantud, siis puuduvad tal selle lapse suhtes mistahes hooldusõigust puudutavad õigused. Esimeses järjekorras peab huvitatud isik tuvastama isaduse ning alles seejärel saab arutada hooldusõiguse küsimusi.

 

Teiseks saab hooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist ühelt vanemalt teisele küll ühe vanema avalduse alusel kohtus nõuda, kuid asjaolu, et lapse ema on leidnud endale uue elukaaslase, ei ole hooldusõiguse täieliku üleandmise aluseks. Hooldusõiguse üleandmisel peab tagama, et see vastaks lapse huvidele ning üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. On äärmiselt vähetõenäoline, et lapse hooldusõigus antaks täielikult emalt üle isale olukorras kus esiteks ei ole isa soovinud tuvastada enda isadust, teiseks ei ole osalenud lapse kasvatamises ega ülalpidamises ning kolmandaks soovib hooldusõiguse üleandmist põhjusel, et kiusata selliselt oma endist elukaaslast. Seega lapse ema ei pea mitte midagi muud ette võtma kui jätkama oma vanemakohustuste korrektset täitmist.

 

Lugupidamisega,

 

Alan Biin

Vandeadvokaat

Abikaasade varasuhted on teema, mis alati tekitab küsimusi kuidas ikkagi varaline pool jaotub ja millest lähtutakse? Eriti teravalt kerkivad need küsimused päevakorda abielulahutuse puhul.

Siinkohal soovime rõhutada seda, et abielulistele varasuhetele tuleb mõelda juba enne abielu sõlmimist, reguleerides seda kes abikaasadest milliseid kohutusi endale võtab ning kuidas need abielu jooksul jagunevad.

Artikli rõhuasetust silmas pidades tasub lisada, et praktikas leiavad varasuhete reguleerimisel kasutamist eelkõige varaühisuse ja varalahususe regulatsioonid. Sellest lähtuvalt keskendun ka käesolevas ülevaates peamiselt ühisvara ja lahusvara defineerimisele, üritades praktilistele näidetele tuginedes anda ülevaade vastavate regulatsioonide käsitlustest kohtupraktikas.

Perekonnaseadus näeb ette kolm abieluvararežiimi, mida on võimalik abielludes valida:

 

• Varalahususe režiim

 Varalahususe režiim on võimalus abikaasadel abielludes valida või abieluvaralepinguga sõlmida, kus abielu kestel omandatud vara ei muutu ühisvaraks vaid selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimel see asi on.

Näiteks kui abielu kestel ostetakse kinnisasi ja ainult üks abikaasa kantakse omanikuna sisse kinnistusraamatusse, siis varalahususe korral ei muutu see kinnisasi abikaasade ühisvaraks vaid omanikuks jääb ainult see abikaasa kes on omanikuna kinnistusraamatus märgitud.

Kui varaühisuse režiimi korral muutub abielu kestel ühe abikaasa pangakontole laekunud raha või tema poolt omandatud aktsiad ja osad automaatselt ühisvaraks, siis varalahususe režiimiga saab selle välistada ning pangaarvetel olev raha ning väärtpaberid on selle konto omanikuks oleva abikaasa lahusvara.

Kui varaühisuse puhul on abikaasade ühisvaraga seotud kinnisasjade ning osa võõrandamise tehinguks vaja teise abikaasa nõusolek, siis varalahususe korral ei ole teise abikaasa nõusolekut vaja ning omanikust abikaasa võib neid tehinguid üksi oma parimal äranägemisel teha.

• Varaühisuse režiim

Varaühisuse režiim tähendab seda, et abielu jooksul omandatud vara loetakse ühisvaraks, välja arvatud abikaasa poolt päritud ja kingiks saadud vara. Vara kuulub võrdsetes mõttelistes osades mõlemale abikaasale ning kui vara hulka kuuluva kinnisasja või osaga on vaja tehinguid teha, siis on tehingu tegemiseks vajalik mõlema abikaasa nõusolek.

Varaühisuse režiimi järgi muutub abikaasade ühisvaraks kogu abielu kestel omandatud vara nagu näiteks kinnisasjad (korter, maad ja majad jne.), vallasvara (mööbel, kodutehnika), varalised õigused (aktsiad ja osad) v.a abikaasale kingitud ja pärandatud asjad, mis jäävad selle abikaasa lahusvaraks.

Palju probleeme on praktikas tekitanud ka küsimus, kas kasutusrendi alusel liisitud sõiduauto kuulub ühisvara hulka või mitte. Kohtupraktikast nähtub, et sõiduautode omanikeks ei ole mitte abikaasad, vaid liisinguandja, millest tulenevalt ei saa ka sõiduautosid lugeda abikaasade ühisvaraks. Liisinguvõtjal on küll õigus liisinguauto välja osta, kuid enne jääkväärtuse tasumist ja liiklusregistris omaniku vahetamist ei ole tegemist abikaasade ühisvaraga.

Lisaks erinevatele õigustele võivad ühisvara määratlemisel probleeme tekitada ka abielu kestel võetud kohustused.

Nimelt näeb seadus ette, et tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. See tähendab seda, et perekonna huvides võetud eluasemelaen on mõlema abikaasa ühine kohustus sõltumata sellest, et ainult üks abikaasa on märgitud laenuvõtjaks. Sellest tulenevalt on mõlemal abikaasal kohustus tasuda pangale laenu.

Juhul kui abielu kestel võetud laen ei ole suunatud perekonna hüvanguks, siis see laen ei kuulu abikaasade ühiste kohustuste hulka vaid on selle abikaasa lahusvara kes selle laenu ebaotstarbekalt (mitte perekonna huvides) ära kasutas. Näitena võib tuua olukorra kus üks abikaasa on võtnud abielu kestel laenu ja ostnud selle eest krossimootorratta. Ühe abikaasa hobi finantseerimiseks võetud laen ei ole üldjuhul abikaasade ühine kohustus.

Juhul, kui üks abikaasadest suudab ära tõendada, et teine abikaasa on laenusumma ära tarvitanud isiklikes huvides, on laenukohustuse lugemine ühisvara hulka põhjendamatu ja sellega koormataks teise abikaasa huvisid ebamõistlikult. Sarnaselt eelnevale ei loeta ühisvarasse kuuluvaks ka näiteks õppelaenu. Kokkuvõtvalt tasuks siinkohal rõhutada, et kohustuste ühisvarasse kuulumiseks peavad need olema võetud perekonna huvides.

Lahutuse korral jagatakse ühisvara abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kuna kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis, siis tasub hagi esitamisel olla ettevaatlik ja enne tegutsemist pidada nõu advokaadiga.

Samuti tasuks ära märkida, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne, kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist.

• Vara juurdekasvu tasaarvestus

Vara juurdekasvu tasaarvestuse režiim on kõige vähem levinud abieluvararežiimidest ja selle kohta kohtupraktika peaaegu puudub.

Nimetatud vararežiim tähendab seda, et kumbki abikaasa jääb oma vara ainuomanikuks ka abielu kestel. Abielu lõppemisel või vararežiimi muutmisel vaadatakse kui palju on kummagi abikaasa vara suurenenud ning peale abielu sõlmimist suurenenud osa jaotatakse abikaasade vahel võrdselt.

Tasaarvestamisele ei kuulu:

•  enne abiellumist abikaasale kuulunud vara;
•  abielu jooksul kinke, tasuta käsutuse või pärimise teel omandatud vara;
•  abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad õigused;
• riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused;
•  vara, mis on omandatud tasaarvestamisele mittekuuluva vara arvel.

Kokkuvõte

Kui abikaasad ei vali abiellumisel vararežiimi, siis kohaldatakse neile automaatselt varaühisuse režiimi. Seda saavad abikaasad igal ajal oma kokkuleppega muuta. Samuti on seadusega  abikaasadele jäetud võimalus tunnistada abieluvaralepinguga ühisvaraks või lahusvaraks ka üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. Seda on võimalik teha nii enne abielu sõlmimist, kui ka abielu kestel.

Ühisvara ja lahusvara mõisted iseseisvalt üldiselt probleeme ei tekita, kuid nagu alati, on tegelikkus tunduvalt kirevam ja paljudes olukordades on raske eristada ühte teisest. Soovitame enne abieluvararežiimi valimist konsulteerida selles osas spetsialistidega, et saavutada parim Teile sobiv tulemus.

Kaupo Kask

Jurist

Äriseadustiku § 140¹ võimaldab asutada osaühingu ilma kapitali sissemakset tegemata. Sellest on tekkinud paljudel isikutel valearusaam justkui oleks osaühingu puhul osakapitali nõue kaotatud. Tegemist on valearusaamaga, sest endiselt peab osaühingu osakapital olema vähemalt 2500 eurot kuid osanikele on antud võimalus tasuda osakapital alles peale osaühingu registreerimist.

Ülalnimetatud võimalus on positiivne, sest võimaldab ettevõtlusega alustada ka olukorras kus ei ole piisavalt kohustuslikku algkapitali aga silmas peab pidama seda, et sissemaksuta osaühinguga tegutsemine toob kaasa mõned piirangud.

Minu arvates olulisemaks piiranguks on asjaolu, et ilma kapitali sissemaksmiseta tegutsev osaühing ei pruugi lepingupartnerite silmis olla usaldusväärne. Kas Teie oleksite valmis võtma rahalise riski kui Teie lepingupartneriks on isik kes pole suutnud sisse maksta 2500 euro suurust kapitali? See asjaolu võib takistuseks saada muidu soodsa tehingu tegemisel.

Seadusest tulenevalt on osanik kuni kapitali täielikult sissemaksmiseni isiklikult vastutav osaühingu kohustuste eest. Kui üldreeglina osanik ei vastuta osaühingu kohustuste eest, siis olukorras kus osakapital ei ole osanike poolt tasutud, vastutab osanik osaühingu kohustuste eest sisse maksmata kapitali ulatuses oma isikliku varaga. Kuivõrd majandustegevuses ei ole kunagi välistatud ajutised makseraskused või hullemal juhul pankrot, siis on mõistlik kapital sisse maksta selle asemel, et vastutada osaühingu kohustuste eest oma muu varaga.

Samuti ei saa osanikud enne osakapitali täielikult sisse maksmist teha osaühingust osanikule väljamakseid v.a töötasu ja muud tasud. Eelkõige piirab see keeld kasumi jaotamist osanikele.

Kuigi seadus seab kapitali sissemakseta asutatud osaühingu tegutsemisele paar peaaegu tähtsusetut piirangut, siis minu arvates olulisemaks piiranguks on osaühingu ja selle osanike maine teiste isikute ja potentsiaalsete lepingupartnerite silmis. Seega on lihtsam ja mõistlikum võimaluse korral kapital sisse maksta nii kiiresti kui võimalik.

Alan Biin

Vandeadvokaat

Minu poole pöördus klient sooviga kontrollida kinnisvara ostutehingu korrektsust. Asja analüüsimiseks esitas ta mulle kinnisvaraportaalis avaldatud kuulutuse ning notari koostatud müügilepingu projekti.

Kinnisvaraportaalis avaldatud kuulutuse kohaselt oli müügilepingu esemeks Tallinna kesklinnas asuv 74 m² suurune värskelt renoveeritud 3 toaline korter koos 2 parkimiskohaga maja kinnises hoovis mida saab soovi korral ka välja üürida.

Klient vaatas korteri üle ning müüja sõnul olid nad remondi käigus muutnud ruumide planeeringut ning eemaldanud mõne vaheseina.

Kliendile pakkumine sobis ning pooled leppisid kokku notariaalse tehingu vormistamise.

Notariaalse müügilepingu projektiga tutvudes selgus, et müüdav korter ei ole tegelikult selline millisena teda müüja poolt ostjale esitleti. Müügilepingu projektis olid kajastatud ehitisregistri andmed, mille kohaselt oli tegemist 65 m² suuruse 2 toalise korteriga. Vestluses maja haldava korteriühistu esimehega ilmnes, et mitte ühelgi korteril selles majas ei ole 2 parkimiskohta vaid igale korterile kuulub vastavalt üldkoosoleku otsusele 1 parkimiskoht.

Seega ei ole korter nii suur nagu kuulutuses märgitud, samuti ei kaasne korteriga nii mitut parkimiskohta nagu lepingus märgitud ning korter ei ole ametlikes andmebaasides sellises kujul kajastatud nagu ta peale ümberehitust on.

Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, et milles probleem, see paar ruutmeetrit ning parkimiskohta ei ole nii olulised, leppige hind kokku ja tehke tehing ära.

Võlaõigusseaduse (edaspidi „VÕS“) § 6 ja § 7 sätestavad, et pooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet järgides. See tähendab seda, et lepingueelseid läbirääkimisi pidades ei tohi teise poolele valetada ning pead arvestama ostja mõistlike huvidega.

VÕS § 14 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimis pidavad või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistavad pooled peavad mõistlikult arvestama teineteise huvide ja õigustega ning üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed peavad olema tõesed.

Korteri tegelikust suuremena reklaamimine ning selle olematu parkimiskoha lisamine on potentsiaalse ostja eksitamine ja valeandmete esitamine ning ei ole käitumine hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet järgides.

Ostja otsus korter osta ning selle eest konkreetne hind tasuda sõltub mitmest asjaolust muu hulgas ka ostetava korteri suurusest ning parkimiskohtade arvust. Ilmselt on iseenesestmõistetav, et Tallinna kesklinna korter 2 parkimiskohaga on kallim ja ihaldusväärsem kui korter 1 parkimiskohaga.

Juhul kui ostja lepiks sellega, et müüja talle valetas ning olulisi andmeid tema eest varjas ja sõlmiks müügitehingu, siis kaasnevad ostjale sellega järgmised negatiivsed tagajärjed:

–           ostja maksab tõenäoliselt korteri eest suuremat hinda kui selle tegelik turuväärtus, sest korterite hinda arvestatakse üldjuhul ruutmeetrite arvu järgi;

–           ümberehituse registreerimata jätmise põhjuseks võib olla asjaolu, et müüja on teinud selle ilma projekti ning ehitusloata. Ebaseadusliku ümberehituse legaliseerimine on väga aja- ning rahakulukas tegevus ja võib mõnel juhul osutuda ka võimatuks;

–           juhul kui tänane ostja soovib korterit tulevikus müüa, siis uus ostja ei pruugi leppida valeandmetega ning nõustub tasuma korteri eest hinna mis vastab tema tegelikule suurusele ning see võib olla märkimisväärselt väiksem kui tänane ostja selle eest maksis.

Juhul kui ostja oleks teinud tehingu leppides müüja poolt esitatud andmetega, siis taoline müüja tegevus kvalifitseeruks kriminaalõiguslikuks kelmuseks ja selle alusel võiks müüjat kohus karistada.

Konkreetsel juhul minu klient loobus tehingu sõlmimisest selle müüjaga ning leidis Tallinna kesklinnas teise korteri, mille müügikuulutuses esitatud ja registrites kajastatud andmed vastasid tõele ning vältis sellega endale võimaliku kahju tekkimise.

Alan Biin

Vandeadvokaat